Huh! Ülikoolis jälle käidud. Ei ole küll saanud teaduslikku kraadi ega mingit tunnistust, aga palju häid ideid kuhjaga. Eksivad need, kes arvavad, et Autodesk University on pelgalt Autodeski tarkvara õppimise koht. Kaugeltki mitte. Autodeski tehnoloogiad, mis väljenduvad erinevate peamiselt tehniliste valdkondade tarkvarades, on kahtlemata keskne osa sündmusest. Lisaks tarkvarale räägitakse tehnoloogiatest laiemalt, aga ka tehnoloogiate rakendamise tehnikatest, uutest säravatest tehnoloogilistest ideedest, mis parandavad meie suhet keskkonnaga jne. Öeldakse ju, et arvuti on lolluse võimendi. Arvuti teeb seda, mida temal palutakse teha. Kui antud korraldused on rumalad, siis on ka tulemus seda. Tarkvara ei mõtle meie eest, kuid liigume selles suunas, et järjest enam suudab tarkvara analüüsida alternatiive ja pakkuda lahendusi ning meile jääb valikuvõimalus. Sellest rääkis juba eelmisel aastal Autodeski tegevjuht Carl Bass.
Seekord oli vast kõige sisukamaks ettekandeks Amory Lovinsi “Advanced Design for Radical Energy Efficiency”. Mees, kes ise elab üle 20 aasta enda projekteeritud nn nullenergiaga majas, rääkis seda, mis haakub osaliselt ka timmitud ehitamisega. Valem on lihtne: optimeerida tuleb tervikut, mitte osi. See põhimõte kehtib igas eluvaldkonnas, nii äris, kui riigi juhtimises. Ta tõi suurepäraseid näiteid mõtlematust raiskamisest, kus mingil hetkel on projekteerija enda tööd optimeerides tekitanud terve ahela mõttetut energiakulu nõudva süsteemi. Ka mina olen tähele pannud, et iga insener ja tehnik mõtleb ka töövahendi valikul eelkõige iseenda peale, optimeerides vaid enda töölõiku. Tulemuseks on terve rida omavahel koos mittefunktsioneerivaid tarkvarajuppe, mille tõttu ei kannata ainult projekteerimisprotsess, vaid ka projekt ise. Tellijal tuleb seega maksta lõivu projekteerija isekuse arvelt.
Suuremates ehitusvaldkonna konsultatsioonifirmades on tööl nn CAD managerid, uuemal ajal juba BIM managerid. Meie keeli tähendab see patsiga (või patsita) poissi, kes mõistab ehitusvaldkonna tarkvara, suudab näha projekteerimis-ehitusprotsessi infovoogu ja optimeerib tarkvaralahendused selliselt, et infokadu oleks minimaalne. See võib tähendada ka tegelemist ettevõttesisese tarkvaraarendusega. Eestis on selliseid poisse väga vähe, võib-olla kümmekond? Reeglina ei ole tegemist infotehnoloogia ala professionaalidega, vaid pigem ehitusvaldkonna professionaalidega, kes on vaimustunud infotehnoloogiast. Kogu projekti optimeerimine on suuresti nende isehakanud itimeeste võimuses. Kui aga itimees ei oska näha tervikut, siis tegeleb ta vaid üksikute tehnikute, arhitektide ja inseneride soovunelmate täitmisega. Tulemuseks on arhitektuur, mis nõuab normaalse sisekliima saavutamiseks tohutuid tehnosüsteeme, mis kunagi korrektselt ei toimi, kulutavad palju energiat ja muidugi ka raha.
Kuigi oleme enda arvates tehnoloogiliselt jõudnud väga kaugele, on meil vaja õppida lihtsaid asju nagu koostöö, teineteise mõistmine, kommunikatsioon ja tellija tegelikud vajadused. Sageli on nii, et informatsioon, mida salgame, varjame või moonutame, ongi tähtsaim ehitusmaterjal™ .