Sõitu planeerides hoiatati mind hommikuse varajase ärkamise eest. Ja nii oligi, kell neli varahommikul olid mul silmad lahti ja und ei kusagil. Õhtul teise reisikaaslastega vesteldes tuli välja, et ma ei olmud ainukene unetu ja ka teised oli kella neljast hommikul üleval. Eks ma sättisin ennast siis kohaliku telekat vaatama.
Kusagil kella 6.40 ajal meenus mulle, et hommikusöök ei ole ju mitte minu hotellis, vaid teises Stripi otsas. Eks tuli siis kiiresti jalule ajada ning minna otsima seda müstilist bussipeatust. Kuna ma elan ise Palazzos, siis pidin ma kõigepealt jalutama kõrvalolevasse hotelli (sama hoone teise torni). Loomulikult läksin ma alguses valesse kohta, kuid kuna ma ei olnud ainuke loll, siis varsti moodustus meist pisike 10 liikmeline mustade kottide grupp, kes mingi teadjamehe järel hakkas liikuma kuhugi hotelli sisemuse poole. Õige varsti oli neid mustade kottidega inimesi juba päris palju ning teeäärde tekkisid ka liinurid, kellede kohustuseks oli meid õigesse kohta, st bussipeale juhatada.
Esmapilgul viis buss meid Mandalay Bay peauksest väga kaugele, kuid tegelikult oli see kõige ligem koht, kust konverentskeskusesse pääses. Siinsete hotellide kõrval on meie Olümpia või Viru pisikesed, näiteks seles hotellis kus ma ööbin pidin ma hotelli nurga juurset tuppa pääsemiseks tegema ligi 500 sammu (450 m) ja kui mul oleks õnnestunud ööbida Mandalay Bays, siis kahe loengu vahelisel ajal so poole tunni jooksul oma toas ära ei käi.
Omamoodi üritus on ka siinne söömine. Nimelt söövad kõik AU osalejad üheskoos. Aga kuidas siis on võimalik korraga ära toitlustada 10000 (kümmetuhat inimest)? Väga lihtsalt, selleks tuleb võtta saal (nii umbes 3 kuni 4 jalgpalliväljaku suurune), panna sinna piisaval arvul laudu, lisada sinna ka piisaval arvul liinureid ja ongi söökla valmis.
Õnneks ei valitse selles saalis mitte külastajate peataolek, vaid kogu inimeste liikumine on liinurite abil väga täpselt organiseeritud, alates söökla uksest suunatakse inimesed järjest saali eriosadesse, kus tekivad siis maksimaalselt 8-10 inimeselised pisikesed järjekorrad ja nendes seismine võtab tõesti vähem aega, kui sööklasse jõudmine.
Homme tahan ma AU raames kinno minna, kuid sinna pääsemiseks ei tohi mul kaasas olla mitte ühtegi fotoaparaati meenutavat seadet. Aga mis filmi siin näidatakse, peate Te ise AU lehelt proovima üles leidma.
Kindlasti ei ole ma vist ainuke eestlane, kes on vaadanud kõike pildistavaid jaapanlasi, ise vaikselt pihku itsitanud, et vaata lolle. Aga nüüd siin ringi käies saan ma neist jaapanlastest aru, ümber ringi on nii palju erinevaid asju, millest lihtsalt ei saa pildistamata mööduda ja nii on minulgi juba fotoaparaadis üle 80 pildi. Mõned neist lisasin ma ka eilse ja tänase blogi juurde, järsku need aitavad Teil minu jutust paremini aru saada.